Millistele küsimustele otsis koolirahvas koroonakevadel vastuseid?

2020. aasta kevadel pandi proovile nii õppijate, õpetajate kui ka lastevanemate digipädevused. Et saada ülevaade Eesti õpetajate probleemidest distantsõppe perioodil, kogusime HITSAs infot viieteistkümnest erineva aine(valdkonna) Facebooki grupist, vestlesime koolijuhtidega ning panime kirja haridustehnoloogia infoliinile laekunud küsimused. Saadud info põhjal tehtud kokkuvõttest on koolirahval loodetavasti abi tulevikuotsuste tegemisel.

1. Kriisi ajal tekib infonälg

Nagu kriisis aitab hakkama saada kriisiplaan, oli plaani vaja ka distantsõppele üleminekuks. Edukamalt ja pingevabamalt tulidki ootamatus olukorras toime koolid, kus esimese asjana pandi paika, mis infot milliste kanalite kaudu ja kellele jagatakse. Juhiseid ootasid õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Nagu igas kriisis, liikus ka distantsõppe perioodil palju valeuudiseid ja kuulujutte selle kohta, mida teha võib ja mida mitte, nt kas tohib lapsi õue saata sportima või mitte. Positiivne oli, et paljudele küsimustele sai vastused distantsõppe ajal välja kujunenud kogukondadest, millest on kindlasti abi ka edaspidi ja ka kontaktõppe toetamisel.

2. õpetaja roll on tähtis

Läbi aastate on digivahendite propageerimisega käinud kaasas õpetajate hirm, et digitehnoloogia kasutuselevõtt vähendab õpetaja rolli. Distantsõpe näitas, et see mure oli asjatu. Vastupidi – uus olukord andis õpetajale hoopis kindlustunde, et õpetaja roll muutub õppeprotsessis üha olulisemaks.

3. Lastevanemate toetamine 

Eriti suureks väljakutseks kujunes koolide ja õpetajate jaoks koostöö lastevanematega. Kui seni on see koostöö tähendanud õpetajate jaoks info jagamist ja tagasisidestamist, siis distantsõppeolukorras liikus vastutus õpilase õppimise eest koolist kodusesse keskkonda. Ootamatult sattusid lapsevanemad mentori ja juhendaja rolli ning ootasid selles uues rollis juhiseid ja abi koolilt kui õppeprotsessi juhtimisega tegelevalt asutuselt. Samas pole õpetajad saanud ettevalmistust täiskasvanute juhendamiseks, samuti puudus õpetajatel ülevaade lastevanemate teadmistest ja oskustest. Olukord oli keeruline kõikide osapoolte jaoks.

4. õpetajate omavaheline koostöö 

Kevadise kogemuse põhjal vajab kindlasti parandamist õpetajate omavaheline koostöö ainetevahelise lõimingu arendamisel, õpilase õppimiskoormuse kokkuleppimisel, külalisõpetajate kaasamisel jpm.

5. Uus õppekorraldus

Kuidas alustada - see oli esimese nädala küsimus koolijuhtide ühistes aruteludes. Kõige rohkem vajati juhiseid selle kohta, milliseid kooliüleseid otsuseid tuleb teha, sest puudusid õppekorralduse põhimõtted distantsõppe läbiviimiseks: kes millega tegeleb, mis on distantsõppe põhilised töövahendid, kuidas toetada ja juhendada õpilasi ning õpetajaid jne. Nendele ja paljudele muudele küsimustele tuli lahendused leida minutite ja tundidega. Puudusid tagavaraplaanid puhuks, kui digivahenditega esinevad tehnilised tõrked. 

6. õpetajate motiveerimine

Ühe suurema väljakutsena tõid koolijuhid esile oma õpetajaskonna motiveerimist. Ühe uue uudissõnana tekkis „digiõpetajatetuba“ (autor Ingrid Maadvere), mis kujunes oluliseks abivahendiks koolides õpetajate juhendamisel ja emotsionaalsel toetamisel.

7. suur koolitusvajadus

Ootamatu olukord tõstis õpetajate huvi digiõppe-teemaliste koolituste ja seminaride vastu mitmekordseks. Aega nappis ja kõigil oli kiire, õpetajakoolituses tekkis vajadus konkreetsete teemade ja lühikeste nn välkkoolituste (sh ka venekeelsete koolituste) järele, mis tutvustasid näiteks suhtluskeskkondi, esitlus-, sisuloome- ning hindamisvahendeid jpm.

8. Kriisiajal on hinnas kiired ja lihtsad lahendused

Distantsõppe kõige olulisemad küsimused olid seotud digiõppevara ja -vahenditega. Kust leida kohe kasutamiseks sobivaid õppematerjale, mida on lihtne kohandada õppijatega kasutamiseks ning millises keskkonnas korraldada õppetööd? 

Eriti teravalt tõusis esimestel nädalatel päevakorda suhtlemine - kuidas korraldada sünkroonset ja asünkroonset suhtlust. Kui enne kriisi olid igasugused digivahendid ja -keskkonnad õpetaja jaoks pigem lisavidinad, siis nüüd muutusid need hädavajalikuks ja lausa asendamatuks. 

Õpetajad hakkasid aktiivselt omavahel vahetama digiõppekogemusi, katsetusi, ideid. Igapäevaselt jagati sotsiaalmeedias sadu ja sadu digiraamatuid, videoid, helifaile, filme, veebirakendusi jpm. Ka siin sai sageli otsustavaks ajanappus: kui mingi materjali või vahendi kasutuselevõtmine tundus liiga keerukas, jäeti see kohe kõrvale.

9. saadi kogemusi, Eksiti ja õpiti

Distantsõppeperiood näitas selgelt, et kui hädasti vaja, suudavad Eesti õpetajad kõik vajaliku üles leida ja töösse rakendada. Muuhulgas võeti massiliselt kasutusele nii HITSA kui ka ERRi materjale ja keskkondi (näiteks e-Koolikott, Moodle, ERRi live koolitunnid), lisaks ka ülikoolide ja muuseumide materjale. Viimased pakkusid õpilastele ka erinevaid virtuaaltuure. Ka erinevad tasulised keskkonnad ja rakendused nägid võimalust ennast sihtrühmale tutvustada ning tegid oma teenuseid ajutiselt tasuta kättesaadavaks. See kõik kasvatas õpetajate kogemustepagasit, juurdusid materjalid ja keskkonnad, mille kasutamist jätkatakse ka sügisel kontaktõppes. Selline digividinate-virvarr tekitas aga ka palju segadust, samas pani ka teadlikumalt mõtlema digiturvalisuse tagamise üle. Eksiti palju, aga ka õpiti palju.

10. Õpetamine ja hindamine

E-õppe pedagoogilised lähtekohad, metoodika ning hindamine on teemad, mille kohta puudusid Eestis kogemused ja head näited. Vähemalt mitte sellises ulatuses nagu seda nüüd vaja oli. Oskus õppematerjali digitaalsel kujul sama tõhusalt edasi anda nagu klassiruumis eeldab õpetajalt pikema-ajalist kogemust ja/või haridustehnoloogi tuge. Samuti tuleb e-õppes muuta hindamise ja kontrollimise meetodeid, keskenduda pigem protsessi, mitte niivõrd faktiteadmise kontrollimisele. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et paratamatus olukorras õpetamine on olnud efektiivsem digipädevuse arendaja, kui mistahes koolitus varasemalt.  


Kokkuvõtte tegi HITSA projektijuht Kerli Požogina